Kapteni sünnilugu

Esimene pilt Kaptenist.

Hans Oliver sündis Stiina ja Mihkli perre 27.detsembril 2014 kell 23:26. Kaaluks oli maasikal 3725g ja pikkust 51cm, peaümbermõõt 37cm. Sellest on kohe kohe möödas juba kaks aastat. Minu väike inimene saab kahe aastaseks, usute te seda? See kõik oleks olnud justkui eile, kui ta esimest korda mu rinnale pandi.

Kapten Maasika sünnilugu

26. detsembri keskpäeval läks mul süda pahaks. Elukaaslasel oli see kohutav kõhuviirus, mille ma endale suutsin külge haakida. Isegi kogu vee oksendasin välja. Kuna mul on minevikus olnud probleeme oksendamisega - minu puhul lõppeb see peaaegu alati vedelikupuudusega haiglastilgutite all.

Sellel ööl sõitsin haiglasse, et saada kasvõi tilgut või süsti, kuna energia oli läinud ja elada enam ei suutnud. Valvetoas kell kolm öösel ei olnud mingeid näiteid, et sünnitus lähenemas oleks, kuid kuna olin juba nädal aega üle tähtaja, siis pani ämmaemand veidi geeli, et emakakaela pehmendada, öeldes et ehk nädala jooksul hakkab midagi toimuma. Oksendamise vastu sain süsti ja läksin koju tagasi.

Uuesti oksendasin kell seitse hommikul. Sain magada vahelduva eduga, pidevad valud äratasid mind, kuid pidasin neid kõhukrampideks seoses oksendamisega. Kell kolm päeval olid aga need valud juba korraga kolme minuti vahega ning minuti pikkuse kestvusega. Seega sõitsime taas linna, seekord koos Mihkliga, kuna kõik peale minu näisid olevat kindlad, et läheb asjaks.

Kell neli võeti mind sisse, avatus 3.5cm ning sünnitustegevus ilusti alanud. Alguses taheti mind vanni lasta, kuid kraadiklaas avaldas mu palaviku ning see plaan läks koos veega alla. Valutasin mõnda aega ja siis kõik vaibus, valud kadusid ning midagi enam ei juhtunud. Saatsin elukaaslase sööma, tema tahtis ka mulle midagi McDonaldsist tuua. Saatsin ta pakkumise kuupeale, viimane asi mida tollel hetkel tahtsin, oli mäki eine. Jääd oleks tahtnud, aga seda kahjuks haigla poolt pakkuda ei ole. Siin kohal ka minupoolne soovitus sünnitajatele - kui vähegi võimalik, võtke igaksjuhuks jääd ise kaasa, seda on nii mõnus sünnituse ajal krõbistada (ja nt USAs jumala tavaline, ka haiglas olemas).

 Kui Miku tagasi jõudis, hakkasid valud tasapisi uuesti pihta. Olin voodikülge aheldatud, seega muud väga midagi teha ei saanud, kui lihtsalt seal uutades ja aatades valutada. Minu eelneva oksendamise tõttu pandi mulle tilguti, et seda kaudu minu organismile veidi palju vajalikku energiat manustada. 

Valude tugevus kasvades pakuti mulle naerugaasi. Keeldusin. Miks? Sellepärast, et naerugaas on selline tore asi, mida tuleb osata õigesti sisse hingata, vastasel juhul läheb süda pahaks. Ja mida mina olin teinud eelnevad 24h? Seega jah, tänan ei. 

Väga kiiresti läksid valud väga valusaks ning viimaks ma värisesin üle kere ja nõustusin korduvalt pakutud epituraaliga. See oli tõeline elupäästja, valud muutusid talutavaks. Kuni kell kümme tulid pauguga veed. Ja siis oli valus.

Valu iseloomu on raske kirjeldada, pole päris kindel kust valutas või millega seda võrrelda. Kõik mis ma tean, on see, et korraga tundsin läbi valude ka tohutut vajadust pressida.

Küllili, neljakäpukil ja viimaks selili. Mäletan, et muretsesin oma karjumise vahepeal (kuna elasin valusid üle mitte hingates vaid karjudes, proovisime ka hingates, kuid karjudes olin ma tunduvalt efektiivsem), ega ma kedagi ära ei hirmuta. Teisi sünnitajaid, arste, kaaslasi.. Sellepeale loomulikult naerdi mind välja, ega ma ju ainuke ei ole, kes surmarattal karjub. 

Ja siis mainis ämmaemand juukseid. Küsis, kas ma tahan ise ka käega katsuda. Keeldusin kategooriliselt, tahtsin teda sealt välja.. Nuuksusin, et ma ei tunne oma keha. Kuid veel mõned pressid.

Ja kell 23:26 oli väike inimene minust väljas ja tegi oma esimese hingetõmbe, oma esimese röögatuse. Saime heita talle esimese pilgu - väike paksupõskne tige päkapikk. Meie tige päkapikk. Hans tundus täpselt õige nimi. 

Jäin hämmastavalt terveks - vaid üks pisike väline marrastus.

Kapten Maasikas sõbraga. :)

Imetamisest

Seoses sellega, et mul täitub selle kuu lõpus juba 7 kuud Põrnika imetamisest, kes hiljaaegu alustas ka lisaks rinnatoidule püreede saamist, postitan siia teksti, mille kirjutasin 7. augustil seoses imetamise nädalaga. 

*SORRY FOR THE LONG POST*

Eesti keeles veidi allpool.

I make milk. What is your superpower?

- After failing to breastfeed my firstborn longer than 4months (only one month without formula support) there's one quote that I feel very strongly about. "Breastfeeding is 90% determination and 10% milk support." 

- The reason I feel so strongly about it is because I agree with it with my whole soul! I failed breastfeeding my firstborn mainly because of mental reasons. Mainly because I was a first time mom and I didn't trust myself. This time around I have had A LOT of stress. Heck, I even felt depressed. Many around me feared that this stress would get to me so hard that I will lose my milk (stress is the first indicator that lowers your milk production), but I always felt like breastfeeding was the one thing that I could count on. The one thing no-one could take from me. 

- There was a moment when we first got home with a 3days old newborn and he didn't want to feed for 10h! I cried so hard when I went to see the nursing counsil and what came out was that all I needed to do was use a nipple shield.

- And then was a moment on our long stay at the Childrens Hospital when I had to take strong painkillers and Little Beetle had to be fed out of a bottle (thankfully I had stored enough milk so he didn't get any formula). There was that moment when I scared that he wouldn't want to breastfeed anymore. But there was no such thing.

- Today is Little Beetle 2months and 1week old. He is breastfed (and once a day gets ~50ml of my milk from a bottle - for medical reasons, mixed with B12 vitamin). I'm determined to breastfeed him for 12monts least! And I know that as long as I have faith in myself I will be able to do just so. 

#breastfeedingmonth #breastfeedingweek #normalizebreastfeeding #bw#breastfeeding

***And I do NOT shame mothers that have to/choose to use formula. Formula fed or breastfed, as long as mommy and baby are happy and healthy, in my mind, everything is perfect. I started useing formula when Captain was about 1month old. He used a bottle (and formula) for a year. Formula feeding is NOT the easy way out - I have lived that life, believe me.***

Ma toodan piima. Mis on Sinu supervõime?

- Pärast seda, kui mul ei õnnestunud imetada oma esiklast kauem kui 4kuud (ainult 1kuu neist ilma RPA kaasamiseta), on üks ütlus, mille suhtes on mul väga tugevad tunded. "Imetamine on 90% otsusekindlus ja 10% piimatootlus."

- Ma nõustun selle väitega kogu hingest! Peamised põhjused, miks ma oma esiklapse imetamisel läbi kukkusin, olid mentaalsed, puhtalt mõtlemises kinni. Ma kukkusin läbi, kuna esmakordse emana ei usaldanud ma piisavalt iseend ja oma keha. 

Seekord on mul olnud väga palju stressi. Ma langesin vahepeal isegi depressiooni! Paljud mind ümbritsevad inimesed kartsid, et kogu see stress mõjutab ka minu piimatootlust ja ma kaotan rinnapiima (stress on piimatootlus vähenemise peamiseid indikaatoreid), aga ma uskusin endasse ja imetamisesse. See oli üks asi, mida keegi minult võtta ei saanud.

- Oli üks hetk, mil me jõudsime koju 3päevase vastsündinuga ning ta ei olnud nõus rinda võtma 10tundi! Kui ma erakorraliselt siis imetamisnõustaja juurde tormasin, siis ma lihtsalt nutsin. Kuid ainuke, mida tegelikkuses vaja oli, oli nibukaitse.

- Teine hetk saabus siis, kui me viibisime Põrnikaga Lastehaiglas. Ühel hetkel olin ma sunnitud võtma üsna tugevaid valuvaigisteid ning seetõttu pidi Põrnikas toituma pudelist (õnneks oli mul välja pumbatud piima piisavalt varutud, et nende 24h jooksul polnud kordagi vaja kasutada RPAd). Siis ma kartsin, et ta ei taha enam rinnale, kuid õnneks midagi sellist ei juhtunud. 

- Täna on Põrnikas 2kuud ja 1nädal vana ning ta saab rinda (korra päevas ka ~50ml rinnapiima pudelist - meditsiinilistel põhjustel, koos B12 vitamiiniga). Olen otsustanud teda toita vähemalt 12kuud! Ja ma tean, et kuni ma endasse usun, on see võimalik.

*** Ja ma EI halvusta neid emasid, kes peavad/valivad RPA kasutamise. RPA või rinnapiim, niikaua kuni ema ja laps on terved ning õnnelikud, on kõik hästi. Ma alustasin RPA andmist, kui Kapten oli umbes 1kuune. Ta võttis lutipudelit (ja RPAd) aasta. RPA ei ole lihtsam väljapääs - ma olen elanud seda elu, uskuge mind.***