Kapteni sünnilugu

Esimene pilt Kaptenist.

Hans Oliver sündis Stiina ja Mihkli perre 27.detsembril 2014 kell 23:26. Kaaluks oli maasikal 3725g ja pikkust 51cm, peaümbermõõt 37cm. Sellest on kohe kohe möödas juba kaks aastat. Minu väike inimene saab kahe aastaseks, usute te seda? See kõik oleks olnud justkui eile, kui ta esimest korda mu rinnale pandi.

Kapten Maasika sünnilugu

26. detsembri keskpäeval läks mul süda pahaks. Elukaaslasel oli see kohutav kõhuviirus, mille ma endale suutsin külge haakida. Isegi kogu vee oksendasin välja. Kuna mul on minevikus olnud probleeme oksendamisega - minu puhul lõppeb see peaaegu alati vedelikupuudusega haiglastilgutite all.

Sellel ööl sõitsin haiglasse, et saada kasvõi tilgut või süsti, kuna energia oli läinud ja elada enam ei suutnud. Valvetoas kell kolm öösel ei olnud mingeid näiteid, et sünnitus lähenemas oleks, kuid kuna olin juba nädal aega üle tähtaja, siis pani ämmaemand veidi geeli, et emakakaela pehmendada, öeldes et ehk nädala jooksul hakkab midagi toimuma. Oksendamise vastu sain süsti ja läksin koju tagasi.

Uuesti oksendasin kell seitse hommikul. Sain magada vahelduva eduga, pidevad valud äratasid mind, kuid pidasin neid kõhukrampideks seoses oksendamisega. Kell kolm päeval olid aga need valud juba korraga kolme minuti vahega ning minuti pikkuse kestvusega. Seega sõitsime taas linna, seekord koos Mihkliga, kuna kõik peale minu näisid olevat kindlad, et läheb asjaks.

Kell neli võeti mind sisse, avatus 3.5cm ning sünnitustegevus ilusti alanud. Alguses taheti mind vanni lasta, kuid kraadiklaas avaldas mu palaviku ning see plaan läks koos veega alla. Valutasin mõnda aega ja siis kõik vaibus, valud kadusid ning midagi enam ei juhtunud. Saatsin elukaaslase sööma, tema tahtis ka mulle midagi McDonaldsist tuua. Saatsin ta pakkumise kuupeale, viimane asi mida tollel hetkel tahtsin, oli mäki eine. Jääd oleks tahtnud, aga seda kahjuks haigla poolt pakkuda ei ole. Siin kohal ka minupoolne soovitus sünnitajatele - kui vähegi võimalik, võtke igaksjuhuks jääd ise kaasa, seda on nii mõnus sünnituse ajal krõbistada (ja nt USAs jumala tavaline, ka haiglas olemas).

 Kui Miku tagasi jõudis, hakkasid valud tasapisi uuesti pihta. Olin voodikülge aheldatud, seega muud väga midagi teha ei saanud, kui lihtsalt seal uutades ja aatades valutada. Minu eelneva oksendamise tõttu pandi mulle tilguti, et seda kaudu minu organismile veidi palju vajalikku energiat manustada. 

Valude tugevus kasvades pakuti mulle naerugaasi. Keeldusin. Miks? Sellepärast, et naerugaas on selline tore asi, mida tuleb osata õigesti sisse hingata, vastasel juhul läheb süda pahaks. Ja mida mina olin teinud eelnevad 24h? Seega jah, tänan ei. 

Väga kiiresti läksid valud väga valusaks ning viimaks ma värisesin üle kere ja nõustusin korduvalt pakutud epituraaliga. See oli tõeline elupäästja, valud muutusid talutavaks. Kuni kell kümme tulid pauguga veed. Ja siis oli valus.

Valu iseloomu on raske kirjeldada, pole päris kindel kust valutas või millega seda võrrelda. Kõik mis ma tean, on see, et korraga tundsin läbi valude ka tohutut vajadust pressida.

Küllili, neljakäpukil ja viimaks selili. Mäletan, et muretsesin oma karjumise vahepeal (kuna elasin valusid üle mitte hingates vaid karjudes, proovisime ka hingates, kuid karjudes olin ma tunduvalt efektiivsem), ega ma kedagi ära ei hirmuta. Teisi sünnitajaid, arste, kaaslasi.. Sellepeale loomulikult naerdi mind välja, ega ma ju ainuke ei ole, kes surmarattal karjub. 

Ja siis mainis ämmaemand juukseid. Küsis, kas ma tahan ise ka käega katsuda. Keeldusin kategooriliselt, tahtsin teda sealt välja.. Nuuksusin, et ma ei tunne oma keha. Kuid veel mõned pressid.

Ja kell 23:26 oli väike inimene minust väljas ja tegi oma esimese hingetõmbe, oma esimese röögatuse. Saime heita talle esimese pilgu - väike paksupõskne tige päkapikk. Meie tige päkapikk. Hans tundus täpselt õige nimi. 

Jäin hämmastavalt terveks - vaid üks pisike väline marrastus.

Kapten Maasikas sõbraga. :)