Perk Jesper sündis Stiina ja Mihkli perre 31.mail 2016 kell 15:55. Kaaluks oli põrnikal 4402g ja pikkust 55cm, peaümbermõõt 37cm. Sellest on tänaseks möödas juba 7 kuud ja 18 päeva.
Väikese Põrnika sünnilugu
31. mail oli minu rasedust täis tiksunud juba 41 nädalat ja 6 päeva. Olin teinud kõike, mida vanarahva tarkus soovitas, et sünnitus ise alguse saaks. Need viimased nädalad olid vist terve mu raseduse kõige aktiivsem aeg. Jalutasin pikki vahemaid, korjasin tikke, pesin põrandaid, tegin kükke, käisin treppidest üles-alla, veel 30. mai keskpäeva veetsin aiamaal värskelt niidetud muru riisudes. Sellele vaatamata, midagi ei toimunud, Põrnikas lihtsalt keeldus mu üsast välja kolimast.
Nii me suundusimegi mehega hommikul Ida-Tallinna keskhaigla naistenõuandlasse, kus mul oli saatekiri esilekutsumisele. Olin teadlik, et seal võis veel mitu päeva minna. Kartsin seda. Kartsin, et mees ei või jääda minuga. Muretsesin, et minu maipõrnikast ei saagi maipõrnikas. Kuni valves olev arst mu läbi vaatas ning teatas: "Avatus on kena 2,5cm. Siit edasi lähete sünnitustuppa, kus avatakse veed." Ja nii juhtuski.
Kell 10 tehti lootekott katki ning sealt edasi kõndisin ja valutasin mehe najal. Taustaks käis meil klassikalise rocki playlist. Rääkisime juttu, viskasime nalja, valuhoogude ajal vaikisime ning tantsisime vaikselt slowdance, kergelt puusi pööritades. Kuni ma enam ei suutnud olla ning ronisin voodisse.
Ämmaemand ütles, et enne kella pooltnelja nad uuesti avatust kontrollima ei hakka, aga kell sai kolm ning ma tundsin, kuidas valu iseloom muutus - mu keha tahtis pressida. Ämmaemand aga pani sellele soovile esialgu veto peale. Avatust oli alles 8cm, seega pidin ootama. Järgnes mu elu kõige kohutavam pooltund. Pidin vastu seisma oma keha instinktiivsele tungile pressida, pidin hoidma end lõdvana.
Viimaks oli lisaks mulle ja mehele veel ruumis kolm inimest - arst, ämmaemand ning praktikant. Neist viimane oli kõige toredam ning katsus olla toetav, lohutades mind sõnadega: "rahulikult, õmblemine on veel ees. see on veel valusam". Jah, lohutamises ta veel kuigi vilunud polnud. Valude vahepeal ma nutsin.
"Tahad pressida? Pressi siis!" Ja ma hakkasin pressima, käratades samal hetkel Mihklile, et ta ukse taha läheks. Ma ei tahtnud, et ta mind sellisena näeks - karjuva, näost punase ja soolitühjendavana (sünnituse loomulik osa, mida ma esimesel korral ei kogenud). Kõigest mõni minut hiljem palusin ta tagasi sisse kutsuda, teadsin, et laps on kohe käes.
"Nüüd hoidke tal käest ja lohutage/toetage teda.." alustas ämmaemand oma soovitustega mehele. "Ei," käratasin, "istu sinna nurka ja ole vait!"
Üks press, pea... teine press, röögatasin: "Eiii!" ja meie põrnikas sündiski. Kell 15:55, sellel ilusal, tuulisel ja päikesepaistelisel päeval.
Õmblusi ma tema suurtele mõõtudele vaatamata ei vajanud. Olen vist sünnitamiseks loodud. :)
