Kuum tass hommikul...

Tilk tilk haaval
Mõrukibe maik
Sulps sulps järgult
Väike valge suhkruvaip

 Must mõrukibe maik
Veidi piima koore pähe
 Kohvihõng mu pelgupaik
Tasapisi hakkab pähe


P. S. Rosenfeld

Mõni hommik ma lihtsalt tunnen, et vajan oma kanget iirikohvi, et päeva alustada ning sellest ka elusana välja tulla. Ja siis mulle meenub, I am breastfeeding stay-at-home mom, that would'nt be very responsible of me. Seega võtan oma tassi English TeaShopi teed, mille pakipeal ilutseb Refresh Me, ning alustan oma päeva sellega, sest tegelikkuses ma üldse kohvi ju ei joogi. 

Aga kui tihti ma olen pidanud külma teed larpima või lihtsalt loobudes oma tassitäie kraanist alla valama? Ma olen ema, seega ületab see arv kahetsusväärselt suursuguselt nauditud teede arvu. Tõuseks võibolla homme varem, teeks meesperele pannkooke ja juustuküpsiseid, naudiks vaikuses oma teed? Kahjuks hindan ma oma hommikust und liiga kõrgelt ning ma ei ole kohe üldse hommikuinimene. 

Väidetakse küll, et laste saamine justkui muudab inimese maagiliselt hommikuinimeseks - nope, I am still a cranky monster. Erinevus seisneb lihtsalt selles, et kui sul on kord laps, ei saa Sa enam hommikuti pikalt voodis väherda või rahulikult end hommikul inimeseks muuta. Ei saa, sest sul on väike armas mummukas, kes nõuab oma putru, oma teed, oma mängu, oma potti, ja mida kõike veel ta välja mõelda ka ei suudaks. Millal ma jälle hommikuti magama saan hakata?